Lähedaste surm on raske sündmus, mis leinajas võib tekitada ajutist peataolekut ja abitust. Enim vajavad inimesed tuge ja abi, kuidas käituda.
Surmajuhtumi puhul kodus tuleb:
1. Kutsuda arst surma fikseerima. Arst väljastab surmatunnistuse.(tööajal perearst või töövälisel ajal kiirabi)
2. Tellida surnutransport või transportida oma vahenditega lähimasse surnukuuri kuni lahkunu matmiseni . (Urnimatuse puhul on võimalik lahkunu viia otse tuhastamisele mitte krematooriumisse ning urnis jälle koju tuua kuni matusetallituseni.)
Leinajal endal tuleb muretseda surmatunnistus ja valmis vaadata hauaplats, ülejäänu eest kannab soovi korral hoolt juba matusebüroo.
Surm tuleb registreerida 3 päeva jooksul.
Kes saab surma registreerida?
• abikaasa
• sugulane
• hõimlane
• lahkunuga koos elanud isik
Surma registreerivad perekonnaseisuasutused:
• maavalitsus maakonnakeskuses
• valla- või linnavalitsus kohalikus omavalitsuses
• Tallinnas Harju Maavalitsus või Tallinna Perekonnaseisuamet
Surma registreerimiseks esitatakse:
• arstlik surmatõend või kohtuotsus surma fakti tuvastamise või surnuks tunnistamise kohta
• surnu isikut tõendav dokument
Surma registreerimisel koostatakse surmaakt ja väljastatakse surmatunnistus.
Välisriigis registreeritud surma kandmiseks rahvastikuregistrisse esitatakse tõlgitud ja legaliseeritud või tunnistusega (apostille) kinnitatud dokumendid perekonnaseisuasutusele.
Surmaakti alusel väljastatakse surmatunnistus.
1. juulist 2009.a. eraisikutele enam matusetoetust ei maksta.
Matused
Matusetalitus on viimane koht, kus saab lahkunuga hüvasti jätta.
Inimese viimasele teekonnale saatmine võib toimuda mitmel erineval moel. Sõltuvalt inimese tõekspidamistest ja lähtudes kadunu soovidest võib valida kahe põhilise matmisviisi vahel:
Kirstumatus
Tuhastamismatus ehk Urnimatus
Urnimatuseid saab pidada mitmel erineval viisil.
1. Lahkunu ärasaatmine kas kodus või leinaruumis vm. Peale tseremooniat transporditakse lahkunu mitte krematooriumisse vaid tuhastamisele ning rahvas läheb peielauda. Matmine toimub siis kas ainult oma perega või kutsutakse ka tseremoonia läbiviija.
Reeglina seisavad urnid natuke aega kodudes, eriti kui kurb sündmus on aset leidnud talvel, et lõputseremoonia pidada siis suvel.
2. Urnimatus ainult kalmistul. Omaksed toimetavad kõik vajaliku tuhastamiseks. Hiljem peied.
3. Lahkunu on tuhastatud ning toodud urniga peiedele, kus toimub tseremoonia. Matus on hiljem.
Matused jagunevad kaheks: usutavade kohased ja ilmalikud matused.
Usutavade kohane matusetalitus võib toimuda nii pühakojas, kabelis kui haual. Sama kehtib ka tuhastamismatuse puhul.
Ilmalike matuste erinevus usutavade kohasest seisneb vaid selles, et matusetalitust ei vii läbi vaimulik.
Eestis on seni olnud eelistatumad usutavadekohased hauamatused. Samas on viimastel aastatel kasvanud oluliselt ka urnimatuste arv. Seda on ühelt poolt mõjutanud matmiskohtade vähesuse probleem kalmistutel, teiselt poolt lahkunu oma soov saada tuhastatuks.
Allikas: http://www.eesti.ee/est/perekond/surma_registreerimine_ja_matused/
